Õlaliigese ebastabiilsus

OLEMUS

Õlaliigese ebastabiilsus on seisund, kus õlavarreluupea ei püsi korrektselt liigesõõnes (glenoid), põhjustades korduvaid subluksatsioone (osalisi nihestusi) või täielikke luksatsioone (nihestusi). Õlaliiges on inimkeha liikuvaim liiges — glenoidõõs katab vaid umbes 25% humeruspeast — ning see liikuvus tuleb stabiilsuse arvelt. Stabiilsust tagavad peamiselt pehmekoelised struktuurid: labrum (glenoidserv), glenohumeraalsidemed, rotatormansett ja liigeskapsel.

Ebastabiilsus jaguneb mitmeks tüübiks:

  • Traumaatiline — tekib konkreetse vigastuse tagajärjel, enamasti eesmine suund (95%)
  • Atraumaatiline — tekib üldise sidemeaparaadi lõtvuse tõttu, sageli multidirektsionaalne
  • Suuna järgi: eesmine (kõige sagedasem), tagumine, alumine, multidirektsionaalne

PÕHJUSED

Traumaatiline ebastabiilsus tekib tavaliselt pärast esimest õlanihestust, mille käigus kahjustuvad olulised stabiliseerivad struktuurid:

  • Bankarti lesioon — alumise glenohumeraalsideme ja labrumi eraldumine glenoidilt, esineb kuni 90% traumaatilise eesmise nihestuse juhtudest
  • Hill-Sachsi defekt — humeruspea tagumise osa kompressioonmurd glenoidserva vastu
  • Kapsli venitus ja ülevenitus
  • Rotaatormanseti vigastus (eriti üle 40-aastastel)

Atraumaatiline ebastabiilsus on seotud kaasasündinud sidemeaparaadi lõtvusega. Beightoni skoor hindab üldist liigeste hüpermobiilsust (üle 4 punkti 9-st viitab üldisele lõtvusele). See tüüp esineb sageli noortel sportlastel, kes tegelevad ülepeaspordialadega (ujumine, võrkpall, tennis).

SÜMPTOMID

Ebastabiilsuse kliiniline pilt varieerub sõltuvalt raskusastmest:

  • Apprehension — hirmu- ja ebamugavustunne, kui käsi viiakse abduktsioon-välisrotatsiooni asendisse
  • Korduvad subluksatsioonid — õlg “libiseb ära” ja tuleb ise tagasi, sageli teatud liigutustel (viskamine, servimine)
  • “Surnud käe” tunne (dead arm) — järsk tuimus ja nõrkus käes pärast subluksatsiooni episoodi
  • Valu ja ebakindlustunne, eriti ülepea liigutustel ja magades
  • Korduvad nihestused — iga järgnev nihestus tekib kergemini ja väiksema jõuga

DIAGNOOSIMINE

Kliiniline uuring on ebastabiilsuse diagnoosimisel keskse tähtsusega:

  • Apprehension test — patsient tunneb hirmu/ebamugavust, kui käsi viiakse 90° abduktsiooni ja välisrotatsiooni
  • Relocation test — tagumine surve humeruspeast eemaldab hirmu (positiivne test kinnitab ebastabiilsust)
  • Load and shift test — humeruspead surutakse ette ja taha, hinnates liikuvust glenoidil
  • Sulcus sign — alumine tõmme käele tekitab süvendi akromioni alla (alumine ebastabiilsus)
  • MR-artrograafia — parim uuring labrumivigastuste visualiseerimiseks, glenohumeraalsideme seisundi hindamiseks
  • KT — oluline luuliste defektide hindamiseks (glenoidkaotus, Hill-Sachsi defekti suurus)

RAVI

Ravi valik sõltub ebastabiilsuse tüübist ja patsiendi aktiivsusest:

Konservatiivne ravi (eelistatult atraumaatilise ebastabiilsuse korral):

  • Skapulaarsete stabilisaatorite tugevdamine (trapetsius, rhomboideus, serratus anterior)
  • Rotatormanseti tugevdamine, eriti välisrotaatorid
  • Propriotseptiivne treening — tasakaalu- ja positsioonitunnetuse harjutused
  • Tegevuse modifitseerimine — provotseerivate liigutuste vältimine

Kirurgiline ravi (traumaatiline korduv ebastabiilsus):

  • Artroskoopiline Bankarti korrektsioon — labrumi kinnitamine glenoidile ankurite abil
  • Latarjet’ operatsioon — coracoidjätke ülekandmine glenoidile, näidustatud olulise luukaotuse korral (>20% glenoidist)
  • Remplissage — Hill-Sachsi defekti täitmine infraspinatus kõõlusega

SPORDI JUURDE NAASMINE

Pärast operatsiooni on taastumine tavaliselt 4-6 kuud. Kontaktspordi juurde naasmine on võimalik 6-9 kuuga. Korduva nihestuse risk on pärast Bankarti korrektust 5-15%, Latarjet’ järel alla 5%. Ilma operatsioonita on alla 20-aastaste korduva nihestuse risk 80-90%.

NB! Siinne info on mõeldud üldiseks hariduslikuks eesmärgiks. See ei asenda professionaalset meditsiinilist nõuannet. Vigastuse korral pöörduge arsti poole.

Leidsid vea? Anna teada

Kategooria

◀ Õlaliiges ja õlavööde

Seotud artiklid

▶ Õlaliigese adhesiivne kapsuliit ehk “külmunud õla” sündroom▶ Õlaliigese kõõlusepõletik ehk tendiniit▶ Õlaliigese nihestus e. luksatsioon▶ Õlaliigese rotaatormanseti pitsumissündroom▶ Õlanuki-rangluusideme vigastus▶ Õlavöötme rotaatoritemanseti vigastus← Kõik artiklid

Vaata kõiki 120 spordivigastuste artiklit